“Määrake oma põhireeglid ja siis lihtsalt olge halastamatult järjekindel.”

See ettekirjutus (nagu „Lihtsalt…” mis tahes ettekirjutus) loob ohtliku mulje, nagu klassi juhtimine oleks midagi üpris lihtsat ja hõlpsat. Enamus inimesi, kes on kogenud õpetajad, ütleksid teile, et tegelikult on üpris keeruline kohelda kõiki õpilasi kõikides gruppides absoluutse järjekindlusega (mis ei tähenda, et me ei peaks proovima olla õpilastega tegelemisel nii järjekindlad kui võimalik).

Milliseid põhireegleid peaksite proovima kehtestada?

Õpetajaks õppijate käest olen kuulnud, et nad ei ole kindlad, milliseid põhireegleid täpselt oleks vaja proovida kehtestada. Selle kohta on erinevaid mõtteviise.

1. a) Bill Rogers on nii oma raamatus „You know the fair rule” (eesti k. „Te teate õiglast reeglit”) kui ka teistes trükistes soovitanud õpetajatel koos õpilastega proovida läbi rääkida ja arutada klassiruumi reegleid. Selle mõte seisneb selles, et kui õpilased tunnevad, et neil on reeglite osas õigus otsustada ja sõna sekka öelda, siis on tõenäolisem, et nad ka neid austavad.
2. b) Skaala vastaspoolel soovitab Paul Dix (TES/tespro, 7. september 2012, lk 8-9) uue klassi õpetamist mitte alustada reeglitest rääkimisega. „Ärge alustage uue klassi õpetamist reeglitest rääkimisega. Lapsed peavad teid pedandiks ja ignoreerivad teid. See ei paranda nende käitumist ega suurenda austust teie vastu. See ei inspireeri neid, ei köida ega huvita neid. Igapäevased rutiinid leppige kokku aja jooksul. Ma anun teid, ärge öelge neile „kuidas see toimima hakkab” enne, kui te olete neile näidanud midagi sellest, kes te ise olete.” (muide, minu arvates on artiklis palju häid soovitusi selle kohta, kuidas uue klassiga alustada).
3. c) Veel üks üpris laialtlevinud mõistlik soovitus on, et proovige õpilasi panna järgima kooli üldreegleid; enamus koolidel on oma põhireeglid/ootused ja need on sageli pandud klassiruumi seintele (see küll ei tähenda, et neid alati täpselt ja õigesti järgitakse. Kõik sõltub sellest, mis koolis te töötate ja mõnel määral ka õpilase haaramise võimest; mõnedes koolides on enam kui küllalt raskeid õpilasi).
4. d) Teine mõtteviis on teha need nii lühikesed ja lihtsad kui võimalik: Roy Watson-Davies, kes töötab Ipswichis asuvas Northgate koolis soovitab lastel „olla pingevabalt, käituda hästi ja anda endast oma parim”. Mul oli ainult üks reegel, mille kehtestamist ma iga hinna eest püüdsin teha. See oli asjaolu, et lapsed minu rääkimise ajal ei räägiks. Minu arvates on see oluline lakmustest, sest see näitab, kas õpetajal on elementaarne kontroll klassi üle või mitte. Sellele tasemele jõudes on ka palju lihtsam tunda ennast pingevabalt ja nautida õpetamist. Mõnedes koolides ja mõnede klassidega võib selle taseme saavutamine olla üpris lihtne, kuid mõnede teistega võib see olla üpris vaevanõudev. Ma kutsusin seda 47. reegliks, kuna see oli minu klassiruumi number, aga see oli ka minu ainukene reegel. Minu sentimentaalne kujutluspilt on, hoolimata sellest, et on möödunud rohkem kui 25 aastat, et kõik minu poolt õpetatud õpilased ikka veel mäletavad, mis oli see reegel 47. Minu igapäevastes tundides oli see nii sügavale sisse juurdunud, aga ma ilmselt ainult lollitan ennast. Üks minu kolleegidest, kes oli õpilase käitumise juhtimises väga hea, käskis oma esimeses tunnis uue klassiga kõigil neil käed üles tõsta, kes tahtsid endale pahandusi. See mõjus talle, aga see ei oleks toiminud minu jaoks. Mul ei oleks olnud enesekindlust ja ma ei oleks suutnud endast jätta sellist muljet, et see oleks kõlanud loomulikuna ja veenvana. Soovin rõhutada fakti, et teie strateegia peab olema selline, mis sobib kokku teie õpetaja loomuse, teie isiksuse ja temperamendiga.

Võib-olla isegi rohkem olulisem küsimus: kuidas hakata väljavalitud põhireegleid kehtestama?

Joe Elliott (2009) rõhutab olulist fakti, et valitud meetod või strateegia ei ole oluline (näiteks, „Ärge naeratage enne jõule!”; „Olge sõbralik, kui nad tulevad teie klassiruumi!” või püüdke õpilastega luua head suhted). Mis kõige olulisem, on see, kui oskuslikult te seda, mis te teha püüate, rakendate. See sõltub teie enda esitlemise ja suhtlemise oskustest, teie leidlikkusest, initsiatiivikusest, visadusest ning otsustavusest, teie oskusest kasutada ära koolisüsteemi ja kolleege. See sõltub ka teie õpetamise oskustest (kui te olete väga hea õpetaja, igas mõttes, siis tõenäolisemalt õpilased reageerivad positiivsemalt ja austavad seda, mida te püüate reeglite kehtestamise vallas saavutada).

Teie esimene reeglite selgitamise „stsenaarium” võib olla tehtud osavalt või mitte osavalt; selgelt, lakooniliselt, usutavalt ja kaasahaaravalt sõnastatud või see võib olla segane, igavalt keeruline, puine ja ebaveenev. Väga keeruline on oskus kombineerida kergust eesmärgikindlusega, lisaks esitamine, näoilme, hääletoon ja kehakeel – need kõik peavad olema tasakaalus. See ei ole petmine, kui te praktiseerite seda, kuidas te mõtlete alustada klassiruumi reeglite probleemi käsitlemist.

Aga mitte ainult esimene teema käsitlus ei ole tähtis – nii oluline, kui see ka ei oleks. Küsimus on ka selles, kui meisterlikult ja kiiresti te tegelete esimese juhtumiga siis, kui õpilased rikuvad või panevad teie poolt selgitatud reeglid/ootused proovile. Väga palju aitab see, kui te tegelete esimeste juhtumitega efektiivselt; kindlakäeliselt, rahulikult, vaoshoitult, aga samal ajal saates selge sõnumi, et seda rikkumist on tähele pandud ja arvesse võetud. Isegi, kui see on lihtsalt viisakas ja pingevaba, aga samas kindel palve (mõelge jälle oskustest, mida läheb vaja, et saada see faktorite kombinatsioon täpselt õigesse tasakaalu), et kutsuda õpilast korrale.

Samuti on vaja otsustada, millisel määral on vaja antud rikkumisele reageerida, et see oleks sobilik. Pilguheit, et näidata,  mis iganes juhtus ja et seda on tähele pandud; hukkamõistu märgiks kulmukergitus ja silmakontakt; paus ja õpilase vaatamine, et  näidata, et te ootate tegemise lõpetamist, mis tahes see on, mis probleemi põhjustab (mida Bill Rogers kutsub puudujäägiks, st „kerge reageering”; „Mida ma ootan siin?”). Seejärel, esimene tagasihoidlik reageering, põgus, aga selge palve lõpetada reegli rikkumine; ning seejärel hoolikalt kaalutud reageeringud, alates kollasest hoiatuskaardist või „valiku” esitamisest kuni „Esimese rünnakuni”, nimi tahvlil (ilma karjumata, ilma sellest suurt asja tegemata või dramatiseerimata, kiiresti pingevabalt liikudes edasi). Kui see on kool, kus kolmas hoiatus tähendab millegi tõsise juhtumist, siis on oluline, et õpilastel ei tekiks muljet, et tunnete vastumeelsust kolmanda hoiatuse andmise ees, et kardate seda sammu astuda. Mõnede õpetajaks õppijate üsna sageli  tehtav viga on mittereageerimine kiiresti esimese taseme rikkumistele, mis põhjustab juhtumite kordumist ja raskenemist; kas siis vastumeelsuse tõttu koolisüsteemi ärakasutamise suhtes (eriti „kolmas samm”, millega kaasnevad tõsised tagajärjed), kuna nad arvavad, et mingit pidi  näitab see  läbikukkumist käitumisega hakkama saamisel või lihtsalt otsustavuse puudumise tõttu (see ei ole väga teaduslik termin, kuid mõnikord õpetaja slängis me kutsume seda „ pudelisse panemiseks”) või kartuse pärast, et siis nad enam ei meeldi õpilastele (selles mõtteviisis on teatud hulk kurba irooniat, kuna see soov tahta meeldida on just see põhjus, miks paljud õpilased kaotavad õpetaja suhtes lugupidamise ja isegi hakkavad teda põlgama); kui üliõpilane lõpuks ja hilinenult otsustab reageerida, siis nüüd on juba palju raskem seda mitte meelevaldselt teha. Õpilased saavad tavaliselt üpris kiiresti aru, mis masti õpetajaga neil tegemist on ja eristavad ära, kellega saab manipuleerida ja kellega tuleb hästi käituda. Jällegi ei ole õpilase reageeringud ainult määratud õpetaja oskusega juhtida nende käitumist; see sõltub ka sellest, kui palju õpetaja teised professionaalsed oskused ja sooritus neis austust äratavad – kas õpetaja seletused ja küsimused on head, kas tund on hästi ettevalmistatud, kas vähemalt mõni osa tunnist on natukenegi huvitav, kas õpetajal on õnnestunud hankida häid materjale jne (rohkem teavet nende teemade kohta vt Elliott, 2009).

Kuid see ei ole veel kõik, mis määrab kui suures ulatuses õpilased peavad õpetaja põhireeglitest kinni. Laste reeglite rikkumise ärahoidmiseks on võib-olla kõige olulisem asi pidev (kuid tehtud kiiresti) põhireeglite tugevdamine ja nende meelde tuletamine ning järjekindel juhtumitele reageerimine, nii isiklikult kui ka kasutades koolisüsteemi – aasta vanemõpetajad, klassijuhatajad ja lapsevanemad. Osaliselt on see rahulik, neutraalne ja kindel õpilase veenmise kunst ja treening, kõige võimaliku tegemine selleks, et veenda teda selles, et tulevikus on lihtsam reeglitest kinni pidada. Rohkem kui saja õpetajaga läbiviidud küsitluse käigus rõhutasid paljud neist, et sageli läheb vaja märkimisväärset hulka aega, kannatlikkust ja jõupingutusi enne, kui saavutatakse soovitud käitumise standardid (Haydn, 2012). Loomulikult asjaolu, kui lihtne on seda teha, sõltub osaliselt ka sellest, kui tõhusalt kolleegid üksteist toetavad, kui head on koolisüsteemid ja kui toetavad on lapsevanemad.

Olen koos töötanud õpetajatega, kes on erakordselt meisterlikud laste pähe tampima käitumise standardeid, mida nad soovivad klassiruumis valdavalt näha kuni sinnamaani kus klassiruumi normid ja rituaalid on nii kindlalt laste teadvusesse juurdunud, et nad täidavad neid reegleid ilma neile mõtlemata. Tavaliselt võtab see aega ja kõrgetasemelisi õpetamise oskusi, aga see muudab õpetamise väga nauditavaks tegevuseks, ükskord kui on saavutatud need juhtimise tasemed.