Kuidas õpetajad tulevad toime, kui nad ei kontrolli klassi täielikult?
- Kuidas õpetajad tulevad toime, kui nad ei kontrolli klassi täielikult?
Nii küsitluse kui ka küsimustikuga tehtud uuringu vastustest (Haydn, 2012) selgus, et paljud õpetajad õpetavad klassides, kus nad ei tunne ennast täielikult pingevabalt,ei kontrolli kindlalt klassi ning ei tööta skaala 9. või 10. tasemel (vt peatükk 1). Paljud õpetajad tunnistasid, et mõnikord olid neil grupid, kelle õpetamist nad ei nautinud. Kuidas õpetajad reageerisid sellisele olukorrale? Tuli välja mitmeid erinevaid ettepanekuid.
| Toimetuleku strateegiad |
Tunni formaadi muutmine | „Ma muudan asjade järjekorda. Teen oma „naljaka” sissejuhatuse hoopis tunni lõpus ja mitte alguses, et premeerida neid selle eest, et nad olid koostöövalmid…käitusid mõistlikult” (Äsja õpetajakutse omandanud õpetaja)
„Kõige hullemate gruppidega lõpetasin klassikalise õpetamise selles mõttes, et ma ei seleta, ei tee sõnalist tunni sissejuhatust. Ma ei räägi tunni alguses. Kui nad tulevad klassi, siis nad leiavad oma laua pealt ülesanded ja ma lasen neil need kohe ära teha. Isegi kõige raskemates gruppides, hakkavad osad neist kohe tööle või tõmbuvad kössi, pead all. See aitab vähendada nende laste hulka, keda on vaja korrale kutsuda. Seejärel hakkad nendega tööle, nimepidi, proovides neid keelitada, kutsuda neid korrale. Ning ma proovin midagi planeerida, et premeerida neid tunni lõpus… „tunni lõpus vaatame videot, kui…” (Äsja õpetajakutse omandanud õpetaja)
„Mina kasutasin erinevaid töölehti, tehtavaid ülesandeid, lünktekste, asju, et hoida nende tähelepanu hõivatud. Nüüd, kus mul on rohkem kogemusi, teeksin ma seda ilmselt teisiti, aga toona oli see ainuke viis, kuidas päev üle elada.” (Seitsmeaastase tööstaažiga õpetaja)
„Kui see on 6. tund neljapäeval või reedel, pean oma tunni planeerimist radikaalselt muutma. See erineb kardinaalselt, mida ma saan nendega teha ja oma tunni planeerimisel pean seda arvesse võtma. Sa lihtsalt õpid paremini aru saama kooli tähendusest nende vaatevinklist vaadatuna. Enamusel neist on kõrini, nad ei taha olla sinu tunnis, nad tahavad koju minna, nad tahavad oma sõpradega aega veeta ja koos olla. Sa pead kõvasti pingutama ja muutma selle kas väga struktureerituks ja sihikindlaks või tegema midagi sellist, mis neid huvitab, mis pälvib nende tähelepanu; vähemalt proovima planeerida tundi midagi lõbusat või neid huvitavat; isegi, kui see tähendab tunniteemast kõrvalekaldumist.” (Äsja õpetajakutse omandanud õpetaja)
(Mitmed õpetajad mainisid, et raskete gruppidega aitab neil tundi ühele poole saada „vaadatava”video lühikeste katkendite kasutamine).
|
Jätka samas vaimus | „Olen õppinud, et mõnikord tuleb lihtsalt asju võtta mööndustega. Mõne grupiga pead mõnele asjale vaatama läbi sõrmede, lihtsalt pööra tähelepanu olulisematele asjadele.” (Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja raskes koolis)
„Mõne grupiga ma lihtsalt jätkan õpetamist, lihtsalt jätkan samas vaimus, kui just midagi metsikut ei toimu. Mõnikord nad rahunevad ise natuke maha, kui nad näevad, et ma ei lähe endast välja, et ma lihtsalt lähen tunniga edasi ning nad lihtsalt lasevad pead alla, kössitavad laua kohale. Ma tean, et teoreetiliselt peaks asi järjest hullemaks minema, kuni nad saavad teada, kus su piir on, aga tundub, et see ei ole norm.” (Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja raskes koolis)
„Ma ikka veel ignoreerin mõningaid asju, sa ei saa kõigele tähelepanu pöörata, aga minu jaoks võtmetähtsusega asjaks on mitterääkimine minu rääkimise ajal. Aga kui sa alustad sellega, et „Poiss, kus su lips on?”, „Pane see näts kohe prügikasti!”, „Sina seal, lõpeta selle joonlauaga kolkimine!”, „Lõpeta tooliga kõikumine!”, „ Pööra kohe ümber!”… kõik sõltub prioriteetidest, võimalikkuse kunst, üks samm korraga.” (Kolmandat aastat õpetav õpetaja)
„Õppisin võitlema. Sa pead mõnedel asjadel minna laskma… mõnikord isegi mõnel põhireeglil, mida oled püüdnud kehtestada… sest see on lihtsalt üks nendest päevadest ja sa lihtsalt annad endast parima. Pead lihtsalt jätkama samas vaimus, ära peatu, keskendu lastele kes õpivad ja kuulavad sind, isegi kui neid ei ole palju.” (Mentor) |
Ole rahulik | „Tähtis on mitte muutuda nende kõigiga sarkastiliseks selle pärast, et sa oled pinges. Pead jääma viisakaks, rahulikuks ja mõistlikuks, isegi kui sa oma sisimas ei tunne nii. Mõnedel päevadel läheb vaja pühaku kannatlikkust ja sa pead olema üsna paksu nahaga… sa ei tohi seda isiklikult võtta.” (Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)
„Kõige olulisem asi oli õppida pingelises olukorras rahulikuks jääma. Ära lase neil ennast närvi ajada. Ma sain selle selgeks peaaegu et kogemata, kui ma ühel hommikul läksin tundi väga väsinuna ja mitte just eriti hea enesetundega. Ma ei andnud alla, ma ei lubanud neil teha mida tahes, aga vahest ma näisin pingevabam ja tundus, et nad ei proovinudki nii palju.” (Teist aastat õpetav õpetaja)
„Ma tean, et sa ei tohi seda teha, aga mõnikord ma lihtsalt lähen korraks välja… mitte kaugele ja vabandusega… aga mõnikord see lihtsalt andis mulle võimaluse ennast koguda, maha rahuneda, võtta ennast järgmiseks vooruks kokku.” (Kolmandat aastat õpetav õpetaja raskes koolis)
„Ma mäletan Bill Rogersi sõnu selle kohta, et on vaja tegeleda asjadega, mida sa saad kontrollida ja mitte asjadega, mida sa ei saa kontrollida. Ma püüan kõvasti, et rahulikuks jääda, isegi kui mind provotseeritakse; ma püüan kõvasti, et mitte lasta ennast närvi ajada. Sa võid vaimselt pingutada, et mitte vihastada või endast välja või meeleheitele minna ja see on mind aidanud”. (Äsja õpetajakutse omandanud õpetaja raskes koolis) |
Mõned toimetuleku strateegiad olid sama filosoofilised, kui praktilised. Läbivaks jooneks oli see, et paljude õpetajate jaoks oli (tavaliselt) keeruline saavutada 10. taset:
„Mul oli kehv päev ja mu mentor soovitas mul selle tunni ajal, kui ma ei õpetanud, lihtsalt koolis ringi jalutada. Nägin, et ka teistel õpetajatel oli raske ja see pani mind ennast palju paremini tundma.”
(Praktikant)
„Meil on tõepoolest probleeme käitumisega. Meil on väga toredaid lapsi, aga samuti on meil mõned lapsed, kes on väga rasked. Mul on tulnud endale paksem nahk kasvatada, jõuda arusaamisele, et see ei ole ainult mina; et see ei ole isiklik. Sa näed, et ka teistel, kogenenumatel õpetajatel on raskusi ja see paneb sind ennast paremini tundma.”
(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja „suurte puudustega koolis”)
„Sa muretsed selle pärast ja kui sa oled mõistlik, siis sa räägid nendest probleemidest, õpilastest, kes teevad teatud asju, et teha su elu raskeks ja tavaliselt see aitab asjadele anda õiged proportsioonid. See ei pruugi anda võluvastust, aga sa saad aru, et see ei ole nii suur asi ka, et see ei ole väljaspool teiste õpetajate poolt kogetavaid parameetreid…”
(Õpetajate koolitaja)
Üks kõrgetasemeliste oskustega õpetaja rääkis, kui oluline on mitte võtta seda isiklikult, kui õpilased on agressiivsed ja ebaviisakad ning kui raske on seda teha:
„On uskumatult raske mitte võtta seda isiklikult, mitte mõelda, et nende kohutavat käitumist oleksid sa pidanud mingilgi määral vältima või minimeerima. Peale kõiki neid aastaid võtan ma ikka seda isiklikult, isegi kui ma ütlen noorematele õpetajatele, et nad ei tohi seda personaalselt võtta. Selles koolis on see otsustav sinu psühholoogilisele heaolule, kuid see ei tee selle tegemist lihtsaks.”
Õige proportsiooni hoidmist soovitati ka ebarahuldava õpilase käitumise ja puudustega toimetuleku strateegiana kümnepallisel skaalal. Meelespidamine, et 10. tase ei teki iseenesest ja et paljud probleemsed lapsed on aldid halvasti käituma ja „seda proovima”. Klassiruumide maailma minnes astute te mõnes mõttes kohase käitumise arenenud ja üldaktsepteeritud tavadega täiskasvanute maailmast välja ning lähete keskkonda, kus paljud selle asukad ei ole veel neid tavasid mõistnud ning omaks võtnud ning osa õpetaja tööst on aidate neil seda teha:
„Ei ole tore tunda, et sa ei kontrolli täielikult tundi, aga sa pead asju nägema perspektiivis. Mitte alla anda, mitte lõpetada proovimist, aga näha asju filosoofiliselt, et asjad ei ole täiuslikud. Mitte mõelda, et elu ei ole enam kunagi endine, sest 8R ei olnud täielikult sinu kontrolli all.”
(Õpetajate koolitaja)
„Mõnedel neist (õpetajad) näis olevat oskus raputada asjad õlgadelt maha… mõelda pärast halba tundi, raske tund… homme on uus päev, tuleb õppida olla vastupidav. Mitte alla anda, mitte lõpetada proovimist ja mitte haududa seda oma peas sellisel negatiivsel ja passiivsel viisil.”
(Õpetaja abi)
„Mõned õpetajad olid lihtsalt nii professionaalsed… alati rahulikud, viisakad ja tasakaalukad, isegi pingelises olukorras. Mõned näisid olevat võimelised unustama vahejuhtumid peale nende toimumist… jätma selle sinnapaika ja lihtsalt edasi minema järgmisesse klassi.”
(Õpetaja abi)
Õpilaste metsikusest nö Richteri skaalal mõtlemine võib asjade perspektiivis nägemiseks abi olla:
„Mina mõtlen metsikustele, mis juhtuvad maailmas… 9/11, peade maharaiumised, terrorism, röövkallaletungid või isegi see, mis koolis toimub ja asjade suurel skaalal asjaolu, et üks väike probleemidega laps ei taha töötada, ei tundu enam selline suur asi olevat. Ma ikkagi proovin ja annan endast oma parima, et asjad parimal viisil korda saada, aga kõik ei näi enam nii lootusetu olevat.”
(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja raskes koolis)
Allikas: Haydn, T. (2012) Managing pupil behaviour: working to improve classroom climate, London, RoutledgeFalmer: 96-99.