Üks kõige sagedasemaid dialemmasid, millega küsitletud õpetajad on pidanud silmitsi seisma (ja see ei puudutanud mitte ainult praktikante ja äsja õpetaja kutse omandanud õpetajaid), oli mida teha, kui neil ei õnnestu vältida klassis valitseva tööõhkkonna rikkumist ühe või enama õpilase poolt. Mõnedel juhtudel oli käitumine äärmuslik (vt peatükk 7) ja teatud mõttes tegi see otsustamise lihtsamaks; kuid sagedamini oli keeruline selles osas otsusele jõuda, kas õpilane oli minetanud õiguse klassiruumis viibida või mitte. Nende otsuste langetamise tegi keeruliseks asjaolu, et koolide (ja mõnikord ka osakondade) tegevusprintsiibid selliste raskustega tegelemisel olid erinevad ja õpilaste häiriva käitumise suhtes rakendati erinevaid „tolerantsuse tasemeid”. Klassi loomus ja „õpilaste käitumise kultuur” (vt lk xx) võib samuti mõjutada sellise meetme õpilaste vastu rakendamise efektiivsust. Mõnedes koolides võib õpilaste grupp kas vaikides või varjamatult avaldada väljasaadetavale õpilasele toetust. Teistel asjaoludel võivad õpilased ka samahästi olla väljasaatva õpetaja poolel:

„Meil on siin vedanud, sest üldjuhul on lastel hea meel neist lahti saada… „Hästi tehtud, ta on klassist väljas”, ma näen, et neil on selle üle hea meel, et sa lahendasid probleemi, et sa tegid midagi.”

(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)

See ei olnud ainukene näide sellest, kui teiste õpilaste suhtumine mõjutab selle üle otsustamist, kas õpilasi saata välja või mitte. Järgmises näites otsustas õpetaja mitte õpilast välja saata, kuna teised õpilased olid õpetaja poolel ja ei soosinud rasket õpilast:

„Ma ei saa väita, et tema käitumine ei mõjutanud teiste õpilaste jaoks tunni kvaliteeti… aga ma sain tunniga edasi minna, õpilased said midagi õppida, see ei olnud täiuslik tund, aga peaaegu kõik õpilased olid minu poolel; nad nägid, et ma andsin endast parima, et ma proovisin olla mõistlik. Nad olid vaikides minu poolel, isegi kui nad ei saanud aidata.”

(Neljandat aastat töötav õpetaja, kes töötab raskes koolis)

Kuigi teatud ulatuses oli see sageli õpetaja otsustada, kas ja millises olukorras õpilasi klassist välja saata, mõjutasid otsustamise protsessi kooli ja osakonna tegevusprintsiibid ja tavad. Mõnedes koolides oli üldarusaam, et kui ei olnud võimalik vältida õpilasepoolset teiste õpilaste õppetöö segamist, isegi üpris väikeses ulatuses, ei olnud lubatud tal jääda klassiruumi. Teistes koolides aga soovitati õpetajatel kasutada väljasaatmist viimase abinõuna ja isegi siis proovida lubada õpilased klassiruumi tagasi nii kiiresti kui võimalik, pärast mõneminutilist maharahunemist ja käitumise pärast hoiatamist.

Mõnedel juhtudel oli õpetajate otsustamine mõjutatud sellest, kui efektiivselt koolisüsteem toimis:

„Me ei tohi lapsi koridori saata. Koolisüsteem näeb ette nende saatmist „väljasaadetute klassi”, kui nad hakkavad käituma nii halvasti, et see segab teiste õppimist. Keegi peab neile järgi tulema ja nad ära viima. See kõlab küll hästi, aga mõnikord läheb aega 20 minutit enne, kui keegi neile järgi tuleb; sellel ajal pead sina lihtsalt välja kannatama selle, et laps su tunni ära rikub. Mõnikord ei ole seal kedagi või keegi ei tule järgi, sest see, kes peaks olema väljasaadetute klassis, ei ole tööl või on ära unustanud. Seetõttu olen jõudnud arusaamisele, et ma pean ise hakkama saama. Võib-olla see on hea, sest see on pannud mind kõvasti mõtlema selle üle, mida ma teha saan, kuidas reageerida, see on pannud mind oma jõududega toime tulema; aga ma kadestan teisi äsja õpetajaks saanuid, kellel on osakonnas tõeliselt toimiv tugivõrk.”

(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)

(Üks äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja rääkis igatsevalt koolipraktikast, kus kaks tursket mitte õpetajana töötavat töökaaslast tulid peaaegu kohe ja juhatasid pahandusetegija klassist välja spetsiaalsesse eriruumi; kuid selline tugisüsteem ei näinud olevat laialdaselt kasutusel).

Uutele õpetajatele oleks abiks, kui oleks kehtestatud selge kriteerim selle kohta, millal tohib õpilasi välja saata; näiteks õppealajuhataja poolt määratud tegevusprintsiibid:

„Kui nad häirivad teiste õppimist… takistades õppimast neid õpilasi, kes soovivad seda teha ja kui nad ei jäta järgi ka peale palveid ja hoiatusi… siis nad tuleks välja saata.”

Kuigi seda võib suuresti teostada  mõnedes koolides, oldi teistes arvamusel, et seda ei ole võimalik ellu viia:

„Seal oli n.ö aja mahavõtmise ruum, aga see oli ettenähtud ainult äärmusliku käitumise jaoks… vähem äärmuslike asjade korral pidid sa nad lihtsalt mõneks minutiks maharahunemiseks välja saatma, rääkima nendega vaikselt väljaspool klassi, et nad ei saaks käituda halvasti oma sõprade ees. Kõik teadsid, et kui saata kõik halvasti käituvad lapsed välja, siis see oleks kogu süsteemi üle koormanud. See ei olnud ideaalne, aga kahju minimeerimiseks pidid sa lihtsalt olukorraga tegelema nii hästi, kui suutsid. Arvestades olukorra kohutavust, mis on parim mida ma siin saan teha?”

(Teist aastat osakonnas järelevalve erimeetmetega koolis)¹

Need näited rõhutavad õpetajate kohanemisvõimelisuse, paindlikkuse ja oma jõududega toimetulemise tähtsust. Osa õpetamise õppimisest moodustab see, kuidas toimida olukorras, mis ei ole täiuslik. Arvestades inimeste ja tegurite mitmekesisust, mis mõjutavad praktikandi või äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja elukvaliteeti, siis oleks üllatav , kui kõik kolleegid ja kooli kõik aspektid oleksid täiuslikud. Mitmed kogenud mentorid rõhutasid, et selliste oskuste määr nagu kohanemisvõime, ümberhäälestumise kiirus ja arusaamisvõime tulid kasuks uutele õpetajatele; vastupidselt neile, kes ootasid, et vastused neile kandikul ette kantaks (Õpetajate koolitaja). Ühe teise õpetajate koolitaja sõnadega:

„Kõik sõltub nende arukusest aktsepteeritava „normaalse” käitumise piiride kindlaksmääramisel. Kõik ei sõltu ainult sinu väärtushinnangutest ja standarditest, vaid ka kooli omadest ning need erinevad suurel määral. Mõnedes koolides hoitakse väga kõva korda ja sa pead lapsed kõige väiksema õppetöö segamise korral välja saatma; mõnedes teistes jälle oodatakse sinu käest üsna paljugi talumist ja nende klassis hoidmist. Oluline on see, kui kiiresti praktikant häälestub konkreetse kooli normidele ja tavadele. Tähtis on, kui kiiresti nad saavad asjadest aru, õpivad ja kohanevad.”

Lisaks töötervishoiu ja tööohutuse probleemidele, vägivaldsele, agressiivsele või ähvardavale käitumisele mainiti paljude kogenud õpetajate poolt ühe väljasaatmise kriteeriumina püsivat ja eesmärgipärast häirimist, sellist käitumist, mille tahtlik kavatsus oli tunni ärarikkumine:

„Kui see on kaalutletud… kui nad meelega proovivad tundi saboteerida ja see on pidev rünnak, mille käigus proovitakse õppetööd peatada. Sel juhul pead sa nad välja saatma… Sa võid taluda mõnda juhust, kui see on spontaanne – mõned meie lastest on väga püsimatud, aga nad on kõigest lapsed; nad on emotsionaalsed, mõned neist on probleemsed lapsed ja mõnikord nad ärrituvad. Me oleme täiskasvanud, me peame sellest aru saama, kui see on lihtsalt hetkeline rumalus või kontrolli puudus, aga seejärel nad jätavad järgi ja rahunevad maha, siis tavaliselt on kõik korras.”

(Neljandat aastat töötav õpetaja raskes koolis)

„Kas see oli vaid ühekordne vahejuhtum, kus sa saad öelda:„Pole midagi, tule pärast tundi minu juurde ja me räägime sellest.”; või on see pidev tunni ründamine, sinu autoriteedi tahtlik provokatsioon, mida jätkatakse, kuni sa midagi ette võtad? Kui tegemist on viimasega, siis võib-olla sa hakkad nende tunnist väljasaatmisele mõtlema, kui sa oled proovinud hoiatustega, ümberpaigutamisega jne.”

(Kogenud õppealajuhataja)

„Meil on siin mõned lapsed, kelle jaoks on tavapärane klassiruumis käitumine väga keeruline. Neil ei ole enesedistsipliini, enesekontrolli, elementaarseid käitumisoskusi. Aga nad lihtsalt on sellised, nad ei proovi küüniliselt ja ette läbimõeldult sinu tundi ära rikkuda. Sa pead osavalt proovima nende enesetunnet parandada, neid maha rahustada, õppima nendega läbi saama, meelitama neid töötama. Asjatundlik kohtlemine aitab lapsi klassiruumi jätta. Mõned õpetajad viskavad palju rohkem välja kui teised. Mõnikord on õige last välja saata, aga sa lihtsalt ei saa regulaarselt tosinat last välja saata. Mõni koridor näib tundide ajal olevat nagu pagulaskogukond, sest nii palju õpilasi on välja saadetud.”

(Sotsiaalpedakoog raskes koolis)

„Mõnikord on see vajalik, see on õige asi teha, see ei ole sinu läbikukkumise märk; kui see ei ole pidev suurte metsikuste tegemine, siis ainult mõneks minutiks, et lasta asjadel maha rahuneda, rääkida natuke nendega ja proovida nad siis tagasi tuua ning maha rahustada.”

(Õppealajuhataja raskes koolis)

„See on nagu hääletõstmine, kui sa teed seda liiga tihti, siis selle mõju hakkab vähenema…; lisaks sellele, kui sa oled juba ühe lapse välja saatnud, siis see ei toimi enam nii hästi; kui seal on palju lapsi koos, siis neil on kellega mängida, rääkida, arutada kuidas sind veel rohkem üles keerata… sa lood soodsa pinnase väikese mässu tekkimiseks.”

(Õpetajate koolitaja)

Peaaegu eranditult leidsid kõik küsitletud õpetajad ja juhid, et teatud juhtudel on õige õpilasi välja saata; seda kasutada ohutusventiilina, aja andmiseks maha rahuneda, tagamaks õpetaja õigust õpetada ja nende õpilaste õiguste kaitsmiseks, kes tahavad õppida.

Kogenud õpetajatel oli samuti väljakujunenud arusaam, kuidas õpilasi välja saata. Tavaliselt oldi arvamusel, et mõned praktikandid ja äsja õpetaja kutse omandanud õpetajad olid liiga kõhklevad, ei otsustanud piisavalt kiiresti, hoiatasid ilma seejärel tegutsemata ja sageli ootasid õpilase välja saatmisega liiga kaua:

„Ma pidin kiiresti reageerima, st saatma neile selge sõnumi, et ma võtan asja üles kohe, kui keegi peale selgesõnalist hoiatust veel liiga kaugele läheb; seejärel osakond juba tegeleks selle õpilasega, mis aitaks ülejäänutel maha rahuneda. Kui sa ei reageeri kohe ja jätad asjad nii kaua, kuni mitmed neist on läinud aktsepteeritavast käitumisest kaugemale, siis on juba palju raskem, sest sa ei tea enam kust kohast alustada; see on levinud üle klassi, sa käitud meelevaldselt ja ebaõiglaselt; sa oled kaotanud kontrolli. Olen õppinud tegutsema kohe ja otsustavamalt; ma ei lase asjadel kontrolli alt väljuda enne, kui tegutsema hakkan.”

(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)

„Õpilaste väljasaatmise osas olen muutunud palju otsustavamaks; mul on selgem arusaam sellest, millal see on vajalik, millal on seda õige teha. Oma õpetajaks õppimise ajal kaldusin ma olema ebakindel. Anna neile selge hoiatus või hoiatused ja seejärel tee seda ning ära oota liiga kaua!”

(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)

„Lapsed vihkavad järjekindluse puudust, kui karistused on meelevaldsed, kui „see on ebaõiglane” ja teised õpilased näevad, et see ei ole õiglane.”

(Vanemõpetaja)

„Mõned kardavad sekkuda. Mõnikord ma küsin: „Miks te teda klassiruumist välja ei saatnud?” ja nemad vastavad: „Sest teie olite siin.” Nende arvates nad kaotavad sellega austuse, näitavad nõrkust üles. Nad lasevad asjadel lohiseda nii kaua, kuni juba suur hulk lapsi segab tundi, lähevad siis paanikasse ja saadavad kellegi ilma hoiatamata välja; kellegi suvalise, sest nad hakkasid pingelises olukorras pabistama.”

(Õpetajate koolitaja)

Enamus küsitlusele vastanutest soovitas õpilaste klassist väljasaatmist teha rahulikult, lastes seda välja paista vähetähtsana ja mitte seda teha vihaselt ning dramaatiliste sõnade ja märguannetega:

„Ära tee seda, nagu see oleks mingi suur asi… „Oodake hetk väljas, ma tulen kohe, kui ma olen neile ülesande kätte andnud…”Kui nad on väljas, siis anna neile valikuvõimalused… minge sisse tagasi, jätkake vaikselt õppimist… ongi kõik, asi on lõppenud, unustatud… lihtsalt jätkake vaikselt tunni jälgimist.”

(Õppealajuhataja raskes koolis)

„Ma proovin seda rahulikult teha, mitte suure vaidluse ja sõnasõja saatel… „Palun oodake üks hetk väljas, ma tulen ka kohe ja me räägime natuke.” Võib-olla ust avades ja seejärel ülejäänud klassile juhiste andmist jätkates. Ja kui nad ei ole välja läinud, siis ma lähen vaikselt nende juurde ja tuletan neile meelde, et nad peavad välja minema, et ma ei ole seda ära unustanud.”

(Kolmandat aastat õpetajana töötav õpetaja)

Veel üks levinud probleem õpilaste väljasaatmisel on see, et sageli hakkavad nad väljastpoolt ruumi tähelepanu otsima; akna taga üles ja alla hüppamine, nägude tegemine, aknale koputamine, küsimine, kas nad juba võivad tagasi tulla. Kõige sagedamini soovitati sellele vastata taktikalise ignoreerimisega:

„Saada nad lihtsalt viieks või kümneks minutiks välja, neil hakkab seal igav ja nad tahavad sisse tagasi tulla. Ja kui nad hakkavad väljaspoolt klassi tundi segama, siis lihtsalt ignoreeri neid, jätka klassi õpetamist; mõne minuti pärast nad tavaliselt rahunevad ja vajuvad kössi.”

(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)

„Mõned praktikandid saadavad neid liiga kauaks välja. Nad unustavad ära, et nad on seal väljas ja siis lapsed lähevad hulkuma. Kui sa nad välja saadad, siis sa pead neil mingil määral pilku peal hoidma, aga neile mitte seda välja näitama. Ülejäänud klassiga proovi olla pingevabalt ja rahulikult ning siis mine korraks nagu muuseas välja, et nendega rääkida.”

(Õppealajuhataja)

See, kas õpilaste väljasaatmine toimib, kas õpilased käituvad hästi, kui nad on tagasi sisse lubatud, kas nad on nõus välja minema või keelduvad, sõltub sellest, milliseid järgnevaid meetmeid on õpetajal lubatud võtta, samuti koolisüsteemi rangusest asjadega edasi tegelemisel, kui palju õpetaja ise on valmis häirimise vahejuhtumitega edasi tegelema ja vanemate kooli toetamise ulatusest. Üks huvitav küsimus on, mis juhtub õpilasega, kes on tunnist välja saadetud, aga kes ikkagi jätkab halvasti käitumist? Mitte midagi? Kas see ongi kõik? Või sellele siiski järgnevad tagajärjed? Samuti, kes leiab aega ja on valmis tagajärgedega tegelemise tülinaks? Kas õpilase väljasaatnud õpetaja või koolisüsteem? Nii vanemõpetajad, kui ka õppealajuhatajad arvasid, et õpilase väljasaatnud õpetaja peaks proovima võtta vähemalt mingitki vastutust asjadega edasi tegelemise eest.

„Kui õpilaste klassiruumis ümberpaigutamine ei toiminud, siis nende väljasaatmine on üks järgmine võimalik samm. Ideaalselt on heas kooli- või osakonnasüsteemis ettenähtud ka võimalus järgnevate meetmete rakendamiseks, näiteks nende saatmine spetsiaalsesse selleotstarbelisse ruumi või kellegi teise klassiruumi. Kui halvasti käitumine kordub järgmises ja ülejärgmises tunnis, siis on vaja midagi tõsisemat ette võtta – näiteks lapsevanemate, sotsiaalpedagoogi jt kaasamine. Aga õpetajad peavad olema valmis oma aega ja jõudu panustama, et asjadega edasi tegeleda, et lapsi klassiruumis hoida, vanematega rääkida ja nii edasi. Nad ei tohiks seda lihtsalt kellelegi teisele teha jätta. See, mida peale tundi ette võetakse, määrab tavaliselt selle, kas õpilaste käitumine saadakse korda või mitte.”

(Õpetajate koolitaja)

„Kui sa räägid nendega klassist väljas, kui nad ei ole oma sõprade ees, siis selgita neile, et see on tõsiseks muutumas, et see on märkimisväärne. Nad kas tulevad klassi tagasi ja töötavad kuni tunni lõpuni ning sellega ka asi lõpeb või sellel on tõsised tagajärjed ning nende käitumist arutatakse juba tõsisemal arutelul… see võib olla klassijuhatajaga, sotsiaalpedagoogiga, lapsevanematega. Selgita neid variante neile selgelt.”

(Õppealajuhataja)

Millist lihvi võivad õpetajad oma õpetamise tavadele anda lähtudes antud kommentaaridest? See võib sõltuda nende poolt antud valdkonnas juba rakendatavatest tavadest. Nad võivad juba liiga kiiresti kalduda õpilasi välja saatma; seega arvamus, et mõned õpetajad ootavad enne õpilase väljasaatmist liiga kaua, ei kehti nende kohta. Kuid õpetajad võivad võrrelda oma tavasid samas koolis töötavate teiste õpetajatega ja mõelda selle üle, kas nemad annavad mõnda eespool nimetatud valehinnangut. Nad võivad järele proovida ja vaadata, kas nende tavapäraselt asjade tegemise muutmine teeb midagi paremaks ning nad võivad küsida teistelt õpetajatelt (eeskätt nendelt, kelle tasemed kümnepallisel skaalal kalduvad olema kõrged), kuidas nemad õpilaste välja saatmise küsimusega tegelevad.