Teine küsimus, mida klassiruumi juhtimist käsitlevates vestlustes sageli puudutati oli, kas õpilaste klassiruumis ümberpaigutamine on kasulik strateegia õppimise häirimise vähendamiseks ning kas istumise plaanid aitavad õpetajal tundi paremini  kontrollida.

Sarnaselt nagu küsimuses, kas oodata õpilaste vaikseks jäämist, ei olnud ka selget üksmeelt õpilaste klassis ümberpaigutamise tõhususe kohta. Isegi samas koolis leiti, et mõnes klassis see toimis paremini  kui teises:

„Mõnes klassis toimib see väga hästi… lihtsalt suurepärane, tõepoolest väga hea ohutusventiil. Mõnes teises klassis nad lihtsalt hakkavad üle klassi üksteisele hõikama, see ei muuda mitte midagi.”

(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)

„Selles koolis laste ümberpaigutamine üldiselt toimib. Üldiselt nad kuuletuvad. Ainult üks õpilane on keeldunud kohta vahetamast. Aga peale ümberpaigutamist ei käitu nad alati perfektselt… sageli pead veel sammu edasi astuma ja saatma nad kas klassist välja, jätma peale tundi või jätma peale tunde karistust kandma.”

(Kolmandat aastat töötav õpetaja)

„Mõnikord see toimib ja see on kindlasti üks strateegiatest, mida praktikandid peaksid proovima. Mõnikord ma planeerin õpilaste istumise nii, et mõned neist oleks barjääriks teiste vahel, et vältida liigset plahvatuslikku olukorda, aga see ei toimi iga kord… mõnes grupis need lapsed, keda sa oled ära eraldanud hakkavad lihtsalt üle ruumi üksteisele karjuma siis, kui nad ei saa enam oma sõbraga vaikselt, vähem häirivamal viisil rääkida.”

(Õpetajate koolitaja, kes on töötanud järelevalve erimeetmetega koolis)

Mõnes koolis peeti õpilaste ümberpaigutamist piiratud tulemusi andvaks meetodiks; võib-olla sammuks, mis peaks eelnema klassist väljasaatmisele; avakäiguks, mis tõenäoliselt kutsub esile vaenulikkust, vaidlemist ja võimalik, et ka keeldumist:

„Seda on tülikas teha…, kuid mõnikord sa pead vähemalt proovima seda teha, ühe abinõuna enne nende klassist väljasaatmist, aga meie lapsed teavad oma õigusi ja võivad kiiresti jonnakaks muutuda. Probleem on, et nad tihti hakkavad protesteerima, kui neil palutakse mujale istuda ja see venitab asju… see võib kulutada tunni pidamise aega, kuna sa pead hakkama neid veenma… neid hirmutama.”

(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)

„Jah, see on üks mõistlikest etappidest, mida läbi teha. Mõnikord aitab see ära hoida kahest või kolmest lapsest koosneva grupi liikmetel suurematesse pahandustesse sattumast… mõnikord aga nad ei saa pidama. Mõnikord see toimib. Mõnikord nad virisevad ja tõrguvad vastu… „pane kedagi teist mujale istuma, see ei ole aus” jne… ja see läheb hullemaks. Sa pead olema viisakas, kannatlik ja eneses kindel… mitte tegema sellest suurt numbrit… juhtima neid vähem tähtsama valiku suunas… andma neile väljapääsutee. 1. valik… ei ole suur probleem; 2. valik… tood endale suurema probleemi kaela… mõtle selle peale… sa saad aru, et see on mõistlik. Tee seda kergelt ja vaoshoitult, aga kui sa oled juba neil palunud kohta muuta, tee kõik selleks et neid seda tegema panna; isegi kui viimase abinõuna pead hiljem keeldumise pärast rakendama tõsiseid meetmeid.”

(Kogenud õpetaja)

Üheks lahenduseks jagelemise lõpetamiseks selle üle, millist õpilast ümber paigutada, on mõlema õpilase ümberpaigutamine:

„Sageli esinev probleem laste ümberpaigutamisel on asjaolu, et see, keda sa ümber paigutad, ütleb „Pole aus… miks mina, miks mitte tema”, nii ma paigutan nad mõlemad ümber klassi erinevatesse nurkadesse. Mõnikord see lihtsalt muudab asjad kiiremaks, vähendab nääklemise ja venimise võimalust. Loomulikult, mõnikord hakkavad nad mõlemad sul hädaldama. Põhiasi on, et sa ei taha, et see muutuks pikalevenivaks vaidluseks, mis ei lase tunnil edasi minna; niisiis, sa pead selle kiiresti lahendama, ükskõik mis sa ka ei tee. Sa ei taha 8-minutilist tupikseisu teiste laste huvitatud pilkude all samal ajal, kui neil lastel hakkab kõrini saama, kes oleksid õppimisega jätkata tahtnud. Niisiis, koha vahetamisest keeldumise korral anna neile kiire valik: kas see või mingid tõsisemad… tagajärjed; ja kui nad jätkavad, määra peale tunde jätmine või mis tahes.”

(Kogenud õpetaja)

Üks katseline hüpotees, mida võib pakkuda, on see, et õpilaste ümberpaigutamine toimiks probleemideta tõenäolisemalt koolides, kus on paigas väga tugevad õpilase käitumise juhtimise süsteemid ja suured „tagajärjed” õpilastele; mis läheks ümberpaigutamisest sammu edasi, ruumist väljasaatmiseni või suuremate probleemideni, kui koha vahetamise palvet koheselt ei täideta (vt peatükk 6). Õpetajate vastused olid kooskõlas Rogers’i (1990) soovitusega ignoreerida „teisest käitumist” (käesoleval juhul nurisemine ja vingumine koha vahetamise pärast) nii kaua, kui kahe tülinat tekitava lapse lahutamise esmane eesmärk on saavutatud. Suurema probleemina ilmnes see, et kui koha vahetamise läbirääkimised venisid pikale, siis terve klassi õppimine viibis ja ülejäänud klassis olevatel lastel ei ole midagi muud teha, kui kas vaadata etendust, vaikselt oma tööd jätkata või omavahel jändama hakata. Mõnikord tekitab pingelist õhkkonda see, kui on vaja otsustada, kas lahendada probleemne olukord või jätkata soravat tunni kulgu. Samuti, mõnikord kaasnes palvega kohta vahetada probleemi suurenemine koha vahetamisest keeldumise näol.

Teistsugused pinged kaasnesid istumise plaani kasutamisega. Mitmed õpetajad rääkisid istumise plaani kasutamisest positiivselt:

„Minu teise õpetamise aasta alguses oli sellest suur abi. See saatis neile sõnumi… et nüüd nad ei ole mänguväljakul… see ei ole sõpradega jändamise ja jutustamise koht, see on õppimise koht, me oleme siin selleks, et õppida ja mina vastutan grupi ees selle toimumise eest.”

(Kolmandat aastat õpetav õpetaja)

„Mina olen avastanud, et meie juures toimivad istumise plaanid väga hästi. See on toiminud peaaegu alati… Ma alati imestan, kui palju paremaks teeb see asjad ja küsin endalt, et miks ma seda varem ei proovinud.”

(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)

„Vältimine on parem kui ravimine – kõik sõltub istumise plaanist. Kui laps istub kellegi vahel, kes talle nii palju ei meeldi, et ta tahaks temaga jutustada, aga samas kes ei ole talle nii vastumeelsed, et teda ärritaksid, siis muutub tund kõige huvitavamaks asjaks tema jaoks.”

(Teist aastat õpetav õpetaja)

Siiski, seda strateegiat peeti palju kergemini rakendatavaks kohe õppeaasta alguses juba respekteeritud õpetajate poolt. Selle rakendamist peeti raskemaks praktikantidel, kes tulid klassi õppeaasta jooksul hiljem, kus see suurema tõenäosusega hakkas põhjustama „meie olime siin enne” meelepaha või äsja õpetaja kutse omandanud õpetajatel, kes otsustasid istumise plaani kasutama hakata õppeaasta keskel. Kahe küsitletu sõnadega:

„On alati parem, kui sa alustad sellega otsekohe ja mitte hiljem, sest siis  võib see meelepaha esile kutsuda ja nad ei pruugi nõustuda enam nii kergesti.”

(Äsja õpetaja kutse omandanud õpetaja)

„Istumise plaanid alates esimesest päevast peale – seda on palju lihtsam teha kohe, selle asemel, et seda probleemide tekkimisel tegema hakata.”

(Kogenud õpetaja)

Samuti on küsimus selles, kuidas istumise plaani õpilastele tutvustatakse. Brighouse (2001) soovitab istumise plaanide tutvustamist alustada n-ö mitte provokatiivselt, kattuvalt uute õpikogemuste loomisega ja mitte ilmselgelt määratud klassi kontrollimise tagamiseks.

Mõned õpetajad ei tundnud ennast muudel põhjustel istumise plaanide kasutamise osas mugavalt, seda rohkem seoses asjaoluga, mis laadi õpetajad nad tahtsid olla. Nagu käesolevas peatükis eelnevalt märgitud, õpetamise stiilis on kontiinumid ja üheks nendest on klassi kontrollimist ja pingevaba õpetamist ühendav meetod. Järgnevates väljavõtetes on esitatud näited nendest õpetajatest, kes selgitavad, miks nemad ei kasutanud istumise plaane:

„Õpetajatel on erinevad õpetamise stiilid ja sina pead valima sellise, millega sa ennast mugavalt tunned. Ma tavaliselt lasen neil istuda koos sõpradega ja panen nad eraldi istuma siis, kui nad jändama hakkavad… Järgmises tunnis lasen ma neil tagasi minna sõpradega istuma, ma ei jäta neid eraldi… Mõnikord toimib asjade rahulikult ja pingevabalt võtmine, aga ainult juhul, kui sa rakendad õigeid meetmeid siis, kui nad liiga kaugele hakkavad minema… Üldiselt meie lapsed kuulavad hästi.”

(Kogenud õpetaja)

„Plaani järgi istuma panemine tekitab minus ebamugavustunnet. See tundub alatu ja karistuslik, see on nagu õpilastelt kõige hullema eeldamine, see kannab endas negatiivset sõnumit. Võib-olla on see tõhusam, kui seda teha karmikäeliselt nagu eelmisel sajandil; aga koolis on ilma selletagi vähe lõbus ja võimalus istuda sõprade kõrval ei tundu just olevat palju küsitud, nii kaua kui hästi käitutakse. Ma eelistan vaikimise seisukohta, et sa võid istuda, kus tahad nii kaua, kui sa ei sega tundi.”

(Kogenud õpetaja)

Õpilaste arvamus istumise plaanidest oli ühemõtteliselt negatiivne (vt Peatükk 5): üks kõige suuremaid pahameele tekitajaid kooli ja klassiruumis olemise vastu oli mitte võimalus istuda koos sõpradega.

Esineb võimalik pingestatus klassiruumide kui demokraatlike avalike ruumide, kus austatakse õpilaste sõprussidemeid ja autonoomsust ning õpetajate vahel, kes klassiruumis täidavad juhtimise rolli õpilaste endi huvides ja tunni lihtsama kontrollimise eesmärgil. Nagu paljudes teisteski valdkondades, uutel õpetajatel tuleb ka siin otsus langetada, mis sõltub koolis valitsevast kultuurist (kui palju õpilased on harjunud sellega, et neile öeldakse, kuhu nad võivad istuda?), eelmise õpetaja kommetest ja tavadest antud küsimuses, asjasse puutuva õpetaja isikuomadustest ja pedagoogilistest põhimõtetest, kõnealuse klassi loomusest ning sellest, millisel õppeaasta perioodil istumise plaani kehtestatakse. Soovitused, mida pakkuda kaalumiseks seoses käesoleva teemaga oleks, et uued õpetajad, kes plaanivad istumise plaani rakendamist, küsiksid nõu seda juba rakendanud kolleegidelt ning samuti, et mingil hetkel nad prooviksid avastada mõlemat töömeetodit, et veenduda, milline on neile kõige sobilikum.

Allikas: Haydn, T. (2007) Managing pupil behaviour: key issues in teaching and learning, London, Routledge: 84-7.